Vaata, kuidas vili kasvab
Taani keelest tõlkinud Eva Hammer
Esimene peatükk
Pärast õnnetust kolisime me ära. Jätsime linna ja mu lapsepõlve seljataha ning sõitsime põhja poole, Eesti teise otsa. Kolisime seetõttu, et isa sai uue töökoha. See oli vale, mida me endale järjekindlalt korrutasime, ja me andsime endast parima, et seda uskuda. Tegelikkus oli midagi muud. Tartu ei tundunud enam sugugi sama linnana. Seal oli liiga palju mälestusi ja liiga palju kohti, mis tegid haiget.
Istusime palava auto tagaistmel. Helen, Maarja ja mina. Õhk oli pealetükkivalt lämbe ja niiske, oli tunda äikese lähenemist, ent senikaua tuli meil vaikselt kannatada. Tundsin Heleni higist reit enda jala vastas. Helen vaatas tühjal pilgul aknast välja – nagu ikka, kui ta mõtted olid mujal. Teisel pool mind oli Maarja esiti valjuhäälselt õiendanud, et ma laiutan, ent mõne aja pärast jättis ta järele ning istus nüüd mu kõrval alistunult ja nördinult. Konditsioneer ei töötanud. Meie auto oli igavene logu. Esiistmel nääklesid vanemad. Viimasel ajal oli asi hullemaks läinud.
Helen ja Maarja. Minu õed. Õigupoolest oli Helen midagi enamat kui õde. Me olime kaksikud. Identsed. Ühesugused justkui kaks kakajunni, nagu Maarja tavatses öelda, kui ta meid narris ja ma teda mööda korterit taga ajasin. Ent see oli olnud enne kolimist. Nüüd olid nii mööbel kui ka mälestused helepruunidesse pappkastidesse pakitud ja kolimisautos teel põhja poole. Olin seisnud tühjas korteris ja vaadanud, kuidas väike kastiauto veeres üle parkimisplatsi kaugusse, kuni see madala garaaži taha kadus. Imelik tunne oli. Olime elanud selles korteris kogu mu elu ja nüüd ei olnud see ühtäkki enam meie oma. Oma alasti seinte ja kõledalt vastukajavate tubadega tundus see nii võõras. Ema ja isa olid vaikides toast tuppa kõndinud ja veel enne minekut viimaseid asju kokku korjanud. Läbi akna olin märganud Maarjat, kes istus mõttessevajunult parkimisplatsiäärsel murulapil vanal kiigel. Olin läinud toanurka, kus veel päev varem oli seisnud mu voodi, istunud põrandale ja toetanud selja vastu seina. Pilguga üle toa libistades oli mulle hetkeks tundunud, nagu seisaks mööbel ikka veel seal, oma tavapärasel kohal. Tõmbasin käega üle külma laminaatpõranda. Tundub tobe, ent ma ütlesin meie korterile hüvasti. Ma mõtlen – päriselt, kõva häälega. Tühjale ruumile.
Ilmselt ma ohkasin, sest tundsin, kuidas Helen mu käe võttis ja seda õrnalt pigistas. Ta ei pööranud pilku maastikult, mis akna taga mööda libises, ent ei lasknud ka mu kätt lahti. Tundsin ta peopesa soojust. Küllap ta tajus, et ma vaatasin teda, sest ta keeras korraks pead ja naeratas mulle kergelt, enne kui taas aknast välja vaatama pöördus. Aken oli pisut paokil ja tuul pani Heleni lühikesed helepruunid juuksed lendlema. Paar kuud tagasi, juunis, olime me seitseteist saanud. Helen ja mina olime alati meie. Seda oli raske seletada. Inimesed arvasid enamasti, et see, mis meid sidus, oli meie välimus. Et see tuli sellest, et ma nägin Helenit vaadates iseenda nägu. Heledat nahka ja siniseid silmi. Aga asi ei olnud selles. See oli midagi muud, midagi sügavamat. Justkui me ei olnudki kaks indiviidi, vaid üks ja seesama olend, kes oli küll kaheks jagatud, ent nähtamatult kokku seotud.
Maarja oli meie väike õde. Ta oli kolmteist ja kuidagi bambilikult kohmakas, kui ta ettevaatlikult oma keha kohta natuke liiga peenikestel ja pikkadel jalgadel ringi liikus. Tema keha oli samaaegselt justkui kasvuspurdi erinevates staadiumides. Ta juuksed olid pikemad ja tumedamad kui meie omad ja seetõttu erines ta ülejäänud perest. Mõnikord narrisime me Heleniga teda ja ütlesime, et ta on sünnitusmajas vahetusse läinud. Selle peale protesteeris ta alati häälekalt, ent ta teadis, et me tegime üksnes nalja. Ta teadis, et me armastame teda. Muidugi ta teadis.
Ja mina? Minu nimi on Iiris. Mul on ema, isa ja kaks õde, ja istudes seal autos, olin ma kõik selle, mis mulle vähegi tuttav oli, jätnud maha linna, mis sellest õhtust alates jäi ligi paarisaja kilomeetri taha.
Kakskümmend minutit enne kohalejõudmist hakkas sadama. Nägime läbi esiklaasi, kuidas vihm lähenes, enne kui märg müür meid neelas. Helen oli tukkuma jäänud, ma küünitasin end kähku üle tema ja kerisin aknaklaasi üles. Piisad hakkasid vastu katust trummeldama, heli muutus üha valjemaks ja täitis peagi kogu autosalongi. Oli raske üksteise hääli kuulda. Maarja võdistas õlgu ja vahtis hallikassinisesse hämarusse. Mõlemal pool maanteed keset tihedat sadu laiusid tumedate siluettidena metsalahmakad. Isa lülitas kaugtuled sisse. Vihmast ilmus välja üksik vastutulev auto ja kadus siis jälle. Mõne minuti pärast andis paduvihm järele ja taandus tasaseks vihmasabinaks. Maantee muutus taas nähtavaks, auto esituled peegeldusid nüüd märjalt asfaldilt vastu. Isa nõjatus roolile lähemale ja kiikas aknast välja.
„Seal nad ongi,“ ütles ta ja viipas ettepoole, meist pisut paremale. „Sinimäed. Olemegi peaaegu kohal.“
Vaatasin isa viidatud suunas. „Mäed“ oli eemalt paistva kolme puudega kaetud künka kohta ilmne liialdus. Läbi saju paistsid need pooleldi hägused. Vihma udumüür andis neile tõepoolest sinaka varjundi, ent mul ei olnud aimugi, kas see oli nende nimesaamise puhul mingit rolli mänginud. Nii tähelepanelikult ei olnud ma ajalootundides kuulanud. Mõistagi olin ma Sinimägedest kuulnud, kõik Eesti lapsed ilmselt on. Sinimäed – piirkond, kus sakslased ja venelased Teise maailmasõja lõpus võitlesid, koht, kus oli toimunud suur lahing, milles paljud hukkusid ja said haavata. Sakslased, venelased ja eestlased. Veel praegugi leiti sügavast metsast toonaste lahingute jälgi. Metallitükke ja granaate. Surnukehi. Nüüd olid need kolm küngast ajalooõpikust justkui välja astunud ja libisesid meist aeglaselt mööda. Saatsin neid pilguga, kuni need taas meie selja taha vihmasajusse kadusid.
Kui isa oli meile rääkinud, kuhu me kolime, olin üritanud linna ja piirkonna kohta infot otsida. Olin mobiilis erinevad leheküljed lahti löönud ja öölambi all end kägarasse tõmmanud. Olin vaadanud pilte ja statistikat. Olin uurinud ürituste, muuseumide ja käsitööringide linke. Viimaks olin jõudnud segaste lehekülgedeni, kus oli juttu kohalikest müütidest ja uskumustest. Sellest kõigest ei olnud mulle kuigi palju meelde jäänud. Meie enda elus oli nii palju segadust, et ma ei suutnud sugugi keskenduda, loetu ja nähtu hajusid ja haihtusid ning mu sees oli veel tühjem tunne kui enne.
Kolimisauto juba ootas meid, kui me maja ette keerasime. Isa parkis auto ära ja ronis välja vihma kätte. Sadu oli niipalju hõredamaks jäänud, et ei takistanud vaadet ümbritsevatele majadele. Isa läks pooljoostes kolimisauto juurde ja autojuht tegi esiukse lahti. Ma kõõritasin maja poole ja tundsin südames kahetsustorget. Maja tundus võõras. Ma ei tea, mida ma olin oodanud. Et ma tunneksin end kohe koduselt? Seda oli naiivne loota, ma tean küll. Ometigi tundsin ma pettumust. Üritasin majast paremat ülevaadet saada, ent autost oli seda raske teha.
„Ema, kus meie korter on?“ küsisin ma.
Ema istus vaikides. Siis ta ohkas, ent ei vastanud.
„Ema,“ kordas Maarja. „Kus meie korter on?“
Ema viipas tülpinult maja poole. „Seal üleval. Viiendal korrusel.“
Vaatasin sinnapoole, aga ei olnud päris kindel, milliseid aknaid ta silmas pidas. Isa tuli tagasi auto juurde. Enne ukse avamist rapsas ta varrukatelt vihmapiisad maha.
„Nad hakkavad mööblit sisse tassima,“ lausus ta. „Me võiksime ka aidata.“
Maarja ringutas ja toppis vaevaliselt õhukese tuulejope selga, enne kui ta ukse avas ja autost väljus. Ema järgnes talle. Ootasin, kuni nad olid pisut eemale läinud, küünitasin Heleni poole ja raputasin teda ettevaatlikult õlast.
„Helen,“ sosistasin ma. „Me oleme kohal.“
Ta haigutas ja pilgutas paar korda silmi, enne kui mulle otsa vaatas. Auto taga hakkas isa meie rattaid jalgrattahoidjalt maha tõstma. Venitasin end autost välja.
Meie maja oli täpselt samasugune nagu ülejäänud majad ümberringi. Piklik viiekorruseline betoonplokk, kus oli neli püstakut. See oli kindlasti ehitatud juba enne mu vanemate sündi, ent nüüd, küllap üsna hiljuti, uue soojustuse saanud, nii et aknad olid fassaadi kohvi- ja koorekarva mustri sees pisut peidus. Vaatasin viienda korruse kahe akna poole, mis olid suure tõenäosusega meie korteri omad. Kerge uduvihm kleepis mu juuksed otsmiku külge ja ma lükkasin need käega eemale. Üritasin aru saada, mis mu sees toimus, ent ei tajunud muud kui kummalist tühjust. Isa ja autojuht tõstsid Maarja voodi autolt maha ja kandsid selle püstaku lahtise ukse juurde. Lõhnas kuidagi teistmoodi. Tolmulõhn, mille vihm oli asfaldile jätnud, segunes looduse hõnguga. Vaatasin ringi, ent ei saanud sotti, kust lõhn tuli. Peale nelja-viie maja nägin ma natuke eemal väikest muruplatsi roostetanud jalgpalliväravaga. Hakkasin meie maja poole kõmpima.
Illusioon, mille maja fassaad loonud oli, purunes kohe, kui ukseni jõudsin. Tuulekoda ja päevinäinud betoontrepp viisid seinal rippuvate postkastideni. Need olid väikesed, vanad ja kulunud, ilmselt veel ajast, mil maja oli ehitatud. Trepikoda oli pime ja lõhnas rääsunud toidu järele. Seinu oli aastate jooksul ilmselgelt korduvalt üle värvitud. Heitsin ebaleva pilgu läbi välisukse meie auto poole. See seisis sealsamas, kuhu me selle ennist jätnud olime. Tagasi koju see mind ei vii. Kodu ei olnud enam. Ohkasin ja astusin trepist üles. Korteriukse juures sattusin kokku isa ja kolimismehega, kes olid teel alla uute mööbliesemete järele. Pressisin end vastu seina, lasin nad mööda ja astusin siis esikusse. Korter oli väiksem kui Tartus. Kuulsin, kuidas ema ja Maarja elutoas vestlesid, ja vaatasin üle ukse tuppa. Nad seisid kolimiskastide ja mööbli keskel ega märganud mind. Astusin tuppa, mis pidi arvatavasti saama meie omaks.
Ruum oli tühi ja jahedavõitu. Tapeet oli pisut pleekinud ja sellel oli väikeste roosidega muster. Puudutasin seda sõrmeotstega, läksin seejärel akna juurde ja vaatasin välja. Vihm oli tolmumäärdunud klaasile puhtad triibud vedanud. Võisin vabalt naabermaja akendest sisse vaadata. Otsisin pilguga, kas tumedate nelinurkade taga paistab mõni inimene, ent mõne aja pärast ei näinud ma enam midagi, seisin lihtsalt ja vahtisin tühjalt enda ette. Üksik kärbes sumises tülpinult aknapiidal. Jäin teda vaatama. Teised kärbsed lebasid juba surnult aknalaual. See siin … see polnud see, mida ma olin oodanud. See polnud üldse see, mida ma olin oodanud. Meie voodid olid pandud seina äärde ja ma istusin enda omale. Isa oli tõstnud selle Maarja voodi vastu. Istusin mõnda aega vaikides ja kuulasin, kuidas teised esikus edasi-tagasi käisid. Ohkasin. Toas oli vanainimese lõhn.
Pisarad tükkisid silma. Ilma et oleksin õieti märganud, hakkasid need mööda mu põski allapoole veerema, jättes huultele soolase jälje. Lasin neil veereda, tundes kergendust, et neile ei järgnenud torkivat valu rinnus, nagu olin kartnud. Luristasin ninaga. Tühjas ruumis kõlas see valjult. Siis hakkasin nuuksuma. Mida ma siin ometigi tegin? Veel kuu aega tagasi oli kõik normaalne ja nüüd istusin ma siin … mingi surnud pensionäri korteris koos surnud pensionäri surnud kärbestega, linnas, kus ma mitte kedagi ei tundnud. Kõik oli Tartusse maha jäänud. Kõik mu sõbrad, kõik tuttavad kohad. Mis sellest, et mõned mälestused tegid haiget! Need olid minu mälestused. See siin … Vaatasin toas ringi ja pisarad panid seinad lainetama. See ei olnud minu tuba. Isegi mööbel mõjus võõrana, justkui oleks lilleline tapeet selle identiteedi endasse imenud. Luristasin uuesti nina ja peitsin näo kätesse. Siis tundsin Heleni kätt enda õlgade ümber. Ma ei olnud märganud, millal ta tuppa tuli. Ta toetas oma pea minu pea vastu ja kiigutas mind õrnalt edasi-tagasi. Ohkasin sügavalt ja katkendlikult.
„Ma tahan koju,“ sosistasin ma.
Tundsin, et Helen noogutas kergelt, ent ta ei öelnud midagi. Ootas vaid, et ma oma tunded sõnadesse paneksin. Ohkasin uuesti.
„See korter …“ pomisesin ma. „See koht … see ei ole kodu. Kõik tundub nii vale.“
„Me oleme ju alles tulnud,“ ütles Helen hellalt. „Anna natuke aega.“
Vabastasin end tasakesi Heleni käte vahelt, et ta silmi näha. Kõhklesin hetke. Helen vaatas mulle äraootavalt otsa ja naeratas ettevaatlikult. Lõpuks sain kõhklusest võitu ja pahvatasin kõik välja.
„Ma tunnen ennast nii üksildasena,“ ütlesin ma. Kui Helen ei vastanud, jätkasin: „Ema ja isa tülitsevad kogu aeg. Meid nad justkui ei näegi enam. Kas sa ei ole märganud?“
Helen noogutas ja ta ilme muutus korraga kurvaks.
„Meie oleme ju teineteisel olemas,“ ütles ta.
„Jah, muidugi, meie oleme teineteisel olemas.“ Ohkasin. „Lihtsalt … Tartus olid mul sõbrad ka. Tundsin kõiki kohti ja mu sõbrad tundsid mind. Seal oli … ah, ma ei tea.“ Rehmasin käega. „Kuidagi turvaline.“
„Kas sa siin ei tunne end turvaliselt?“ küsis Helen.
„Ma ei saa ju tunda.“
Tõusin voodilt ja läksin akna juurde. Naabermaja varjas peaaegu kogu vaate. Vihm oli üle jäänud. Heitsin pilgu Helenile, kes istus endiselt voodil. „Ma ei tunne siin mitte kedagi! Mitte ühtegi mu sõpra pole siin … ja siis kolime me sellisesse nõmedasse uberikku!“
Taipasin, et olin häält tõstnud, ja jäin aknast välja vahtides vait. Minu selja taga tapeedil õitsesid roosid.
„Ma tahan lihtsalt koju,“ kordasin ma vaikselt.
Kuulsin, kuidas Helen voodilt tõusis. Ta tuli mu selja taha ja põimis käed ümber minu. Seisime niimoodi tükk aega ja ma tundsin, kuidas ta puudutus mind rahustas. Viha ja frustratsioon andsid tasahilju järele, need voolasid alla varvasteni ja kadusid põrandapragudesse.
„Ma saan sinust väga hästi aru,“ ütles ta tasa. Ta vaikis hetke ja jätkas siis: „Praegu on kõik nagu üks suur segadus. Mitte ainult see korter. Kõik. Aga me peame sellele võimaluse andma. Praegu ei ole see koht kodu moodi, aga sellest võib ju kodu saada … ajapikku. Või mis sa arvad?“
Ta toetas oma lõua mu õlale. „Püüa nüüd natuke positiivsem olla.“
Tajusin ta hääles naeratust. See nakkas. Mida ma küll ilma temata teeksin! Tõenäoliselt läheksin hulluks. Ta embas mind kergelt.
„Nädala pärast algab kool,“ jätkas ta. „Oota natuke. Ma olen kindel, et sa leiad endale terve rea sõpru. Sa oled tore ja tark, nad võtavad järjekorda, et sinuga tuttavaks saada.“
Ehkki tundsin südames kahtlusekübet, ei suutnud ma naeratust tagasi hoida. Heleni põsk mu põse vastas oli soe.
„Arvad või?“ küsisin ma.
„Muidugi.“
Jäime mõlemad tükiks ajaks aknast välja vaatama. Kärbes ronis ikka veel aknapiidal. Äkki hakkas Helen itsitama.
„Ja sa näed pealegi hullult hea välja,“ lisas ta naerdes.
Hakkasin nii kõvasti lõkerdama, et Helen oli sunnitud mind lahti laskma. Keerasin ümber ja nägin ta nägu. Nägin enda nägu. Ta naeratas mulle, tegi silma ja ma naersin jälle. See oli naer, mis kasvas välja mu ebakindlusest ja kurbusest, ent ma lasin sel end täita ja naersin seni, kuni kõhus hakkas valus. Kallistasin Helenit.
„Aitäh,“ ütlesin ma talle ja hingasin sügavalt sisse. „Ilma sinuta ma küll toime ei tuleks.“
Ta kehitas naeratades õlgu. „Selleks ma siin olengi.“
Vaatasin aknast välja majaesisele parkimisplatsile. Asfalt oli märg ja läikiv. Isa oli meie rattad auto kõrvale tõstnud. Neid vaadates tundsin äkki, justkui oleksin siin väikeses läppunud õhuga korteris vangis. Heitsin pilgu taevasse, mis oli heledamaks tõmbunud.
„Ma teen vist rattaga ühe tiiru,“ ütlesin ma. „Kas tuled ka?“
Helen oli taas voodile istunud. Ta raputas pead.
„Ei, ma jään pigem siia. Siin kuskil peaks olema kast meie raamatutega.“
Seisin veidi aega end ühelt jalalt teisele õõtsutades ja läksin siis ukse poole. Veel enne, kui jõudsin ukseni, sundis miski mind peatuma. Kõndisin tagasi akna juurde ja tegin selle lahti. Pärast paari katset õnnestus mul kärbes läbi aknaprao välja peletada. See oli läinud, lennanud vabadusse, kaugemale aknalaual lebavast surnud perekonnast.
Ema ei teinud peaaegu märkamagi, kui ütlesin, et lähen rattaga sõitma, aga otsustasin, et ei lase end sellest häirida. Mitte praegu. Praegu tahtsin ma järgida kärbse eeskuju. Läksin kööki isa juurde. Kui olin talle oma kavatsusest rääkinud, noogutas ta kergelt.
„Võta telefon kaasa,“ ütles ta, kui läksin esikusse jakki selga panema.
Isa puhul olid asjad alati selged. Ta oli perekonna kõigutamatu tugipunkt, kui ta laua taga oma kohal istus. Kindlasti mitte ebasõbralik, ent vaikne. Kohal, aga eemalolev. Tal oli perekonnas oma kindel roll. Kui oli vaja midagi rasket tõsta – isa! Kui oli vaja ratast parandada – isa! Vaikides asus ta ülesannet täitma, ja kui see oli tehtud, siis tänamise peale ta vaid mühatas. Ei mingit naeratust, kallistust ega üleliigseid sõnu. Ma armastasin teda. Ta oli mu isa. Aga ma ei tundnud teda. Meie vahel oli alati olnud mingi nähtamatu müür. Emaga oli teistmoodi. Tema oli avatud, soe ja hell, kuni …
Koridoris kohtasin eakat naist, kes oli teel trepist üles. Ta oli kõhn ja küürus ning vedas enda järel tuhmrohelist ratastega poekotti. Selle metallraam käis kolksuga vastu iga trepiastet. Naine oli trepist peaaegu üles jõudnud, kui me kohakuti jõudsime. Ta liikus üliaeglaselt ja peatus igal astmel, et hinge tõmmata. Kui ta mind märkas, vaatas ta möödudes mulle korraks otsa ja naeratas. Naeratasin vastu ja ootasin vaikselt, kuni ta end vaevaliselt viimasest astmest üles vedas ja trepimademele jõudis. Ka seal ei liikunud ta oluliselt kiiremini.
Õhk oli üllatavalt jahe, kui ma lõpuks parkimisplatsile jõudsin. Sikutasin oma õhukese jaki luku kinni ja läksin ratta juurde. Heitsin pilgu ühele ja teisele poole tänavat, ent taipasin siis, et pole vähimatki vahet, ja hüppasin ratta selga. Linn tundus väike, Tartu kõrval oli see tõeline kolgas. Möödusin toidupoest, kingapoest, autotöökojast ja paarist kioskist. Ristmikuni jõudes valisin suvaliselt ja lasin teel end kaasa viia. Nägin vaid mõnda üksikut inimest ja veelgi vähem endaealisi. Vähem kui kümne minuti pärast leidsin end koolimaja eest. Peatusin ja toetasin mõlemad jalad maha. See oli suur valge kolmekorruseline maja, mis laiutas keset avarat puudega pikitud muruplatsi. Tänavalt viis peaukseni kruusatee. Kaalusin korraks, kas tulla rattalt maha ja minna lähemale, ent mõtlesin siis ümber. Praegu oli siiski veel suvevaheaeg. Nagu vaikne loom vahtis maja mind oma paljude mustade silmadega. Heitsin veel kord sellele pilgu ja sõitsin siis edasi. Niikuinii neelab see maja mind üsna pea endasse.
Raske öelda, kus linn täpselt lõppes. Vahemaa majade vahel muutus üha pikemaks ja korraga leidsin end kitsalt rattateelt, mis kulges maanteega paralleelselt. Sõitsin paarsada meetrit ja peatusin siis. Kui ma selja taha vaatasin, nägin halli ja märga linna, mis oli osaliselt põõsaste ja puude taha peitunud. Heitsin pilgu kellale. Aega oli veel. Kraavis, otse mu jala kõrval, siristas rohutirts. Kui ma uuesti pilgu tõstsin, tundsin rahutust tekitavat lõhna. See oli sama lõhn, mida olin ennist parkimisplatsil tundnud, aga nüüd oli see veelgi tugevam ja ninnatungivam. Puurisin pilguga rattateed. Otse mu ees laius mets nagu lahmakas roheline müür, mille maantee sirge joon pooleks lõikas. Heitsin veel viimase kõhkleva pilgu selja taha linna poole. Sekundi murdosa jooksul meenus mulle pleekinud tapeet toaseinal. Siis lükkasin jalaga rattale hoo sisse.
Üksikutest puudest teeserval said kobarad, mis muundusid pehmeteks rohelisteks laineteks kahel pool teed. Kuulsin, kuidas tuule hääl puuvõrades koondus, ja mida rohkem puid lisandus, seda valjemaks see muutus, kuni viimaks kostis mu pea kohal rohelise ookeani vägev kohin, mis kaikus igasse ilmakaarde. Lõhn muutus üha tugevamaks ning korraga tundsin ma selle ära. Tajusin selle iga pisimatki koostisosa. See oli niiske mulla, puujuurte, lehtede ja seente lõhn. Sambla ja pähklite lõhn. Metsakohin muutus valjemaks. See kutsus mind. Sosistas mulle kõrva, et tuleksin kaasa. Kui märkasin kitsast kiviklibuga kaetud metsarada, mis kadus puude vahele, polnud mul valikut. See oli sama loomulik kui hingamine. Keerasin ahtale rajale, maailm mu ümber kadus ja avanes uus.
Puud embasid ja paitasid mind ning lükkasid mind õrnalt mööda rada edasi. Rohi ja mahapudenenud puukoor katsid maapinda, summutades ratta häält. Mets mu selja taga sulgus ja automürin maanteel haihtus. Maantee oleks justkui lõpetanud eksisteerimise. Ma ei tundnud enam oma jalgu pedaale sõtkumas, vaid otsekui libisesin mööda metsarada edasi. Sügavamale ja sügavamale, laveerides puude, rohulappide ja samblaga kaetud kivide vahel. Puuvõradelt tilkusid suured piisad, need kukkusid mu kätele ja näole otsekui soojad pisarad ja ma lasin neil allapoole libiseda ja maapinnale langeda. Minu kohal mühises roheline ookean. Kuulsin linde selles ookeanis hüüdmas. Metsa lõhn oli kõikjal. Puud võtsid mind avasüli vastu ja tegid ruumi, et saaksin mööda üha kitsamaks muutuvat rada edasi liikuda. Olin osa ookeanist.
Kui rada viimaks lainetavas metsaaluses lahustus, lasin rattal maha kukkuda. See maandus helitult pehmel samblal ning ma lihtsalt seisin seal vaikides ja tunnetasin metsa enda ümber. Olin ainuke inimene maa peal. Ei, ma olin veelgi väiksem kui inimene. Olin puu, tüvi, leht. Olin osa metsast ja mets oli osa minust. See võttis mu oma embusse ja silitas õrnalt mu juukseid. See kaitses mind ja ma tundsin end turvaliselt. Ma olin kodus. Tajusin, kuidas väikesed loomakesed metsa all jooksid, kuidas oravad mööda puutüvesid üles ja alla silkasid. Pisut kaugemal ületas rebane oja ja mets nügis mind tasakesi edasi. Jätsin ratta murumättale ja astusin puude vahele. Maapind mu taldade all oli pehme ja soe. Sirutasin käed kahele poole laiali ja libistasin sõrmeotstega üle puutüvede ja madalate taimede. Aeg lakkas eksisteerimast.
Kaugel enda ees nägin päikest läbi kõrgete puulatvade murdmas. Pehmed valgusvihud libisesid põõsaste taha maapinnale. Läksin aeglaselt lähemale. Linnud ei laulnud enam ja ainus, mida ma kuulsin, oli tuule kohin puuvõrades mu pea kohal. Kui viimased põõsad mu ees laiali tõmbusid, nägin ma midagi. See oli punahirv. Suurim, keda mu silmad eales näinud olid. Hirv, napid kümme meetrit minust eemal, seisis küljega minu poole ja näksis sammalt. Ta karv auras ja suured sarved kõikusid pea liikumise taktis. Isegi metsakohin lakkas. Hirv ei olnud mind põõsaste vahel märganud. Vaatasin teda tardunult. Siis tõukasid puud mind jälle takka ja ma astusin ettevaatlikult lagendiku päikeselaigulisele samblale. Hirv jättis nosimise ja tõstis rahulikult pea. Ta vaatas mind põgusalt ja jätkas siis söömist. Astusin aeglaselt lähemale. Kogu maailm koondus justkui väikeseks valgussõõriks, mille keskel me seisime. Hirv sopsutas kõrva, et kärbest eemale peletada, ja ma astusin sammukese veelgi lähemale. Päikesekiired soojendasid vihmast läbi imbunud maapinda ja putukad sumisesid vaikselt sambla kohal. Libistasin end võimsale loomale üha lähemale. Pärast ajatut igavikku oli meie vahel kõigest meeter. Hirv tõstis uuesti pea ja vaatas mind. Sirutasin ettevaatlikult käe, ent loom astus rahulikult paar sammu tagasi, nii et meie vahel oli uuesti meetri jagu maad.
Pöörasin pilgu üles tema poole ja kaks ülipikka sekundit vaatasime me teineteisega tõtt. Ma tean, et see kõlab tobedalt, aga ausalt: ta vaatas mulle otsa ja kummardas. Ta jälgis mind viimse hetkeni, enne kui põlvedele laskus ja oma pea päris madalale sambla kohale viis, et siis uuesti püsti tõusta ja mulle silma vaadata. Seejärel pööras ta aeglaselt ringi ja astus mõõdetud sammul puude vahele. Saatsin teda pilguga, kuni ta põõsaste vahele kadus. Alles siis märkasin, et pisarad veeresid mööda mu põski alla.
Kõige esimene, kes mind selles üksildases ja võõras maanurgas tervitas, oli punahirv. Punahirv!
Langesin pehmele samblale põlvili ja kuivatasin varrukaga silmi. Päike soojendas mu palgeid ja ma vajusin selili. Aegamööda tulid helid tagasi. Metsakohin. Linnulaul. Ja ma naersin. Naer sai alguse väikesest kõditundest kõhus ja levis sealt üle kogu keha. Seekord oli see vaba ja ehtne, tundus, justkui võbeleksid mu naha all tuhanded mullid. Ma olin leht, oks, puu. Ma olin vabalt lendlev lind taevalaotuses.
Olin endiselt üksi, mu elus valitses endiselt suur segadus. Nädala pärast neelab kool ühe sõpradeta tüdruku alla – see mõte oli justkui raske jääkamakas mu kõhus –, ent ma olin leidnud oma varjupaiga. Selle täiusliku koha, turvalise ja kaitsva, kus kuri minuni ei jõudnud ja kus minuga ei saanud midagi halba juhtuda. Või nii ma vähemasti arvasin.